Dopingukontroll

Dopingukontrolli ehk sportlase testimist viiakse läbi vastavalt maailma dopinguvastasele koodeksile ja rahvusvaheliselt kinnitatud testimisstandardile. Sellega tagatakse, et dopingukontrolli protseduur on eri riikides ühesugune. Kõik testid viib läbi eriväljaõppe saanud ja volitustega dopingukontrollipersonal. Riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil võistlevaid sportlasi võidakse testida ükskõik millal, ükskõik kus.

 

Dopingukontrollis on sportlasel nii õigusi kui ka kohustusi, millega on mõistlik eelnevalt tutvuda. Samuti on hea end eelnevalt kurssi viia dopingukontrolli käiguga. Selle võib jagada 11 sammuks:

 

1. Sportlase valimine. Dopinguvastane organisatsioon töötab välja testide plaani ja määrab spordialade ja võistlusalade kaupa kindlaks proovide arvu. Plaan hõlmab nii võistlusvälist kui võistlussisest testimist, mis võib olla nii vere- kui ka uriiniproovide kogumine. Sportlaste valimine testimiseks võib olla juhuslik, suunatud või lähtuda teatud kriteeriumitest (nt saavutatud koht, püstitatud rekord).
2. Sportlase teavitamine. Dopingukontrolliametnik (edaspidi testija) või saatja (chaperone) näitab oma töötõendit ja teatab sportlasele, et tal tuleb läbida dopingukontrolli protseduur, samuti teavitab ta sportlast tema õigustest ja kohustustest. Sportlasel palutakse allkirjastada teavitusvorm.
3. Saabumine dopingukontrolliruumi. Sportlane peab ilmuma testimisele kohe peale teavitamist. Testija või saatja võib lubada sportlasel teatud juhtudel viivitada, näiteks seoses autasustamise, pressikonverentsi, meditsiinilise abi saamise, isikut tõendava dokumendi toomise või treeningu lõpetamisega. Ometi peab sportlane olema testijale igal ajal nähtav.IMG_3361
4. Proovivõtuvahendid. Sportlasel võimaldatakse valida suletud testikomplektide hulgast. Sportlane peaks proovivõtuvahendit kogu aeg oma järelevalve all hoidma.
5. Proovi andmine. Uriiniproov antakse samast soost vaatleja juuresolekul. Enne kogumisanuma pakendi avamist tuleb sportlasel pesta käed ilma seebita. Sportlane peab eemaldama riided nabast põlvedeni ja käärima varrukad küünarnukkideni. Sportlase proov on kogu protsessi vältel sportlase kontrolli all, erandeid võib teha juhtudel, kui sportlane vajab abi puude tõttu.
6. Uriini kogus. Uriini kogus peab olema vähemalt 90 ml. Testija teeb koguse kindlaks laborivahenditega.
7. Proovi jagamine. Sportlane valab ise uriini pudelitesse „A“ ja „B“ vastavalt testija juhistele.
8. Proovide sulgemine. Sportlane sulgeb pudelid ning sportlase esindaja ja testija veenduvad, et pudelid on korralikult suletud.
9. Erikaalu mõõtmine. Testija mõõdab uriini erikaalu, kontrollimaks, et proov ei oleks laboris testimiseks liiga lahja. Mõõtmistulemused registreeritakse dopingukontrollivormil.
10. Dopingukontrollivormi täitmine. Vormile kantakse sportlase isikuandmed, analüüsi info, viimase 7 päeva jooksul tarvitatud ravimid ja toidulisandid ning raviotstarbelise eriloa info. Sportlasel on õigus dopingukontrolli läbiviimise kohta märkusi teha ja kaebusi esitada. Sportlane peab veenduma, et kogu dopingukontrollivormil esitatud teave, sh proovi numberkood, on õige. Vorm allkirjastatakse ja sportlasele jääb selle üks koopia.
11. Laborimenetlus. Proovid pannakse transpordipakendisse, et oleks võimalik valvata nende puutumatust. Kõik proovid analüüsitakse WADA akrediteeritud laborites, mis järgivad oma töös rahvusvahelist standardit.

 

Loe siit, kuidas käib vereproovi võtmine

 

Vaata siit WADA videojuhist dopingukontrolli protseduurist: